Mis on vitalism:
Sõnal vitalism on mitu tähendust. Tavamõistes mõistab seda vitalism elujõu väljendamise tingimus. See tähendab, et vitalistlik inimene oleks see, kes väljendab elukogemuses suurt energiat, motivatsiooni ja rõõmu.
Kuid ka termin vitalism rühmitab erinevaid mõttedoktriine, nii teaduslik kui ka filosoofiline, mille kohaselt ei saa elu taandada füüsikalistele, mehaanilistele või keemilistele teguritele.
Vitalism teaduses
Vitalismi kui doktriini esimene sõnastus tuleneb loodusteadusest. Vooluna on vitalism seotud 18. sajandi bioloogia uurimisega ja tekib reaktsioonina 17. sajandi erinevate teaduslike lähenemisviiside poolt toetatud mehhanismile.
Selles mõttes töötas vitalistliku teooria välja ja kaitses Prantsusmaa Montpellieri kooli liige Paul Joseph Barthez. Selle voolu mõtlejate jaoks on elava ja inertse maailma, st elava ja elutu maailma vahel selge eraldatus.
See pole iseenesest religioosne lähenemine, mille kohaselt on inimesele varustatud anima, hing, mida võib mõista kui üleloomulikku nähtust.
Pigem on see oluline olendeid mobiliseeriv põhimõte, mis vastutab nende käitumise eest ja mida ei saa seostada mehaaniliste ega füüsikaliste põhimõtetega. Seda põhimõtet nimetatakse Claude Bernardi sõnul "elutähtsaks jõuks", Hans Drieshi sõnul "entelehhiaks" ja Johannes Reinke'i sõnul "domineerivaks jõuks".
Vaata ka Elu.
Vitalism filosoofias
Filosoofias on vitalism väljendunud erinevates vooludes ja sellel on erinevad tähendused, kuigi see algab samast põhimõttest. Seda tuntakse ka kui elufilosoofia.
See sõnastati 19. ja 20. sajandi vahel vastandudes filosoofilisele ratsionalismile. Selle voolu filosoofide jaoks pole elu pelgalt vastus ratsionaalsetele mehhanismidele ja pealegi on see väärtuslik iseenesest, mitte aga talle võõrastest elementidest.
Filosoofilise vitalismi jaoks nähakse inimelu üldiselt protsessina ja sellisena ei saa seda taandada mehaaniliseks käitumiseks ega pelgalt ratsionalismiks.
Selles mõttes oli filosoofilist vitalismi vähemalt kaks voolu:
- See, mis pooldab elu ülendamist bioloogilisest vaatenurgast ja
- See, mis toetab elu ajaloolises või biograafilises mõttes.
Esimeses paistavad silma sellised elemendid nagu instinkti hindamine, sealhulgas ellujäämisinstinkt, intuitsioon, keha, jõud ja loodus. Selle üks teoreetikutest oleks Friedrich Nietzsche.
Teises tõuseb välja elukogemuse enda hindamine, öeldes: inimkogemuste kogumi väärtus, mida inimene kogu oma eksistentsi jooksul kogub, mis väärtustab ka põlvkondade perspektiivi ja teooriat. Selles suundumuses võime mainida Hispaania Ortega y Gasset.
Vaata ka:
- Nihilism.
- Kaasaegne filosoofia.
