Mis on gooti:
Gooti keelena on tuntud Euroopas välja kujunenud kunstistiil 12. sajandi vahel kuni renessansi alguseni, kuni XIV sajandi lõpuni. Sõna kui selline pärineb hilja ladina keelest gootiĭcus.
Gootiks nimetatakse ka seda, mis kuulub gootide germaani rahvale või on nendega seotud, või keelt, mida nad rääkisid.
Selles mõttes viitab gooti keel keskajale iseloomulik stiil, Rooma kiviarhitektuuri mõjutusi ja tugevat religioosset teemat. Niinimetatud renessansi periood määratleb selle perioodi gootiks, mida peetakse nende jaoks barbaarseks ajastuks, nagu nad pidasid gootideks.
Gooti stiil hõlmab seetõttu paljusid valdkondi, näiteks tüpograafiat, kunstivoolu ja linnahõimu, iseloomuliku stiiliga arhitektuuris, kirjanduses ja igasuguses kunstilises väljenduses.
Gooti nagu kirjatüüp
Gooti kirjatüüpi tuntakse kirjatüübi või fontina, mis pärineb 12. sajandist ja mida hiljem trükipressis kasutati. See on iseloomulik keskaegsetele raamatutele, mida iseloomustavad nende rõhutatud dekoratiivsed kõverused.
Gooti kunsti
Kuulutamine, Simon Martini, 1333
Gooti kunst on see, mis kujunes välja peamiselt keskajal, Lääne-Euroopas umbes 12. ja 15. sajandi vahel.
Nimetust gooti, mida algselt pejoratiivses tähenduses kasutati selle perioodi kunsti eristamiseks renessansikunstist, kasutati gooti germaani rahva välja töötatud kunsti tähistamiseks.
Gooti kunst kerkis esile Põhja-Prantsusmaal ja levis sealt kogu Euroopasse. See avaldus peamiselt maalimises, skulptuuris ja arhitektuuris.
Gooti kunsti omadused
Gargoyle Pariisi Notre-Dame'i katedraalist
Gooti kunsti iseloomustavad valdavalt religioossed teemad. Selles mõttes on pimeduse ja valguse kontrast selle stiili kõige eripärasem omadus.
Näiteks maalimisel valgusele omistatud tähtsus, näiteks kuldlehtede kasutamine kirikutes; Vastupidiselt kivivõlvide romaanilisele stiilile kutsub see kahtlemata esile gooti olemuse.
Gootika arhitektuuris
Vitraažaken Pariisi Notre-Dame'i katedraalis
Gooti arhitektuuri tuntakse Lääne-Euroopas alates 12. sajandist kujunenud kunstistiilina, mis asus romaani ja renessansi perioodide vahel.
Seda iseloomustas laiade ruumide, suurema heleduse esitamine hoonete sees, kõrghooned, terava või terava kaare ning soonikvõlvi kasutamine. See on märgatav ennekõike religioossetes ehitistes, nagu kirikud, kloostrid ja katedraalid, aga ka lossides ja paleedes.
Gootika kirjanduses
Gooti kirjandusena on tuntud ka romantismile omane kirjanduslik alamžanr, kus teatud keskaegsed teemad päästetakse ja neile lähenetakse perspektiivist, kus segunevad õudus ja pimedus.
Seda iseloomustavad rikkalikud keskkondade kirjeldused, tavaliselt pimedad ja sünged, salapäraste ja musta maagiaga seotud müsteeriumiteemade kasutamine. Selle algatajaks peetakse kirjanikku Horace Walpole koos Otranto lossiga, mis pärineb 18. sajandist.
Gooti kui linnahõim
Viimastel aastatel on tekkinud gootikaga (kunst, film, kirjandus, muusika, mood) seotud linna subkultuur või linnahõim. Musta värvi kasutamist seostatakse keskaja hämarusega ja gootilist stiili kajastavad ka religioossed sümbolid, eriti katoliiklased.
