Mis on tees, antitees ja süntees:
Tees, antitees ja süntees on 3 elementi, mis moodustavad dialektika protsessi, mis on määratletud kui tehnika ja loogiline meetod tegelikkuse analüüsimiseks või avastamiseks. Seda tuntakse ka kui dialektiline kolmkõla.
Filosoofias on need 3 elementi osa spiraalsest protsessist, mille käigus mõeldakse reaalsust, raamistatud dialektika loogilises meetodis, antud juhul nn. Hegeli dialektika, mis on hiljem aluseks Karl Marxi (1818–1883) ja Friedrich Engelsi (1820–1895) uuringutele.
Sakslase Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770-1831) idealistlikus filosoofilises teoorias on tees, antitees ja süntees kolm faasi inimvaimu evolutsiooniline protsess, mis kordub tõe otsimisel.
Selles mõttes kinnitab Hegel, et kogu inimlik reaalsus (mõte, teadmised, ajalugu, evolutsioon, võimusuhted, poliitilised süsteemid) tuleneb kõigepealt teesist, mis põhjustab vastuolu, mida nimetatakse antiteesiks, ja lõpuks tekib süntees, mida nimetatakse ületamiseks sellest vastuolust, genereerides taas ühe protsessi kinnistava teesi.
Hegeli dialektika
Georg Wilhelm Friedrich Hegeli määratleb Immanuel Kanti (1724–1804) mõjutatud filosoofiline idealism. Üldiselt tähendab see, et see paneb asjale vaimu, see tähendab, et tegeliku määratleb subjekti teadvus, seetõttu on subjektil igas kognitiivses aktsioonis aktiivne roll.
Nii on hegeli dialektika osa vaimufilosoofiast, mis paratamatult otsib lõpmatut, tõde, mis iseenesest sisaldab ka piiritut. Hegeli dialektika kaudu otsides saab vastuolust 3 faasist koosneva loogilise süsteemi mootor: tees, antitees ja süntees.
- Esimene etapp, lõputöö, on kinnitus teadmiste ja tegevuse (subjektiivse vaimu) arendamiseks;
- Järgmine etapp on antitees, ülaltoodud kriitika või vastuolu (objektiivne vaim);
- Kolmas etapp on süntees mille tekitas antiteesi kriitika. See on vastuolu (absoluutse vaimu) ületamise protsess.
Hegeli dialektikas on lisaks Kanti idealismile esitatava reaalsuse analüüsiks kaasatud sellised elemendid nagu ajaloolisus ja progress.
Lõputöö
Lõputöö on määratletud kui dialektilise protsessi jaatav faas või käsitletakse seda ka algse olekuna. Saame tuua näitena teesi, laste kuulekuse vanemate suhtes, töötajate allumise tööandjale, riigi ekspluateerimise oma kodanike jaoks, usulise moraali pealesurumise teiste seas ka ustavatele.
Teesi peetakse tõeseks seni, kuni tekib sellele vastanduv antitees. Hegeli dialektikas edendab teesi subjektiivne vaim, motiveerituna teadmiste ja tegevuse arengust, tavaliselt teadvuse, eneseteadvuse ja mõistuse kaudu.
Antitees
Kui tees või algne seisund seisab silmitsi selle eitamisega, seisame silmitsi antiteesi faasiga. Järgides eelmiste näidete loogikat, oleksid nende antiteesid järgmised: laste mäss vanemate vastu, töötajate õiguste nõudmine, rahva rahulolematus valitsussüsteemiga ja kiriku kehtestatud moraali kahtluse alla seadmine.
Antitees on teesiga vastuolus, pannes algse seisundi vastanduma. Hegeli dialektikas on eitused mootor, mis hoiab protsessi liikvel.
Antiteesi edendab objektiivne vaim, mis on ajendatud vaimu realiseerimisest maailmas. See avaldub üldjuhul seaduse, moraali ja eetika kaudu.
Süntees
Süntees on antiteesi vastuolu ületamise protsess. Selles mõttes vastab see eituse eitamisele, see tähendab uue teesi kinnitamisele.
Süntees tuleneb teesi ja antiteesi ühtlustamisest, mille on teinud absoluutne vaim, mis on määratletud kui see, mis on taasühinenud oma riigi kultuuriga, mida üldiselt väljendatakse kunsti, religiooni ja filosoofia kaudu.
