Mis on ateism:
Ateism on poos või veendumus, et pole jumalat ega ülimat olendit. Samuti eitab see kõigi jumalike või üleloomulike olenditega seotud usu või veendumuste või nende olemasolul põhinevate õpetuste tõesust.
Ateismi etümoloogia pärineb kreeka keelest ἄθεος (ateist), mis omakorda koosneb eesliitest ἄ, mis tähendab ‘ilma’, ja nimisõnast θεος, mis tähendab ‘jumal’. See on moodustatud sufiksiga -ism, mis tähendab 'doktriini' või 'suundumust'. Ateism oleks siis jumalasse uskumise puudumine.
Filosoofiliselt kasutavad ateismi järgijad Jumala olemasolu kahtluse alla seadmiseks erinevaid argumente. Ühelt poolt seavad nad kahtluse alla selle olemasolu empiirilised tõendid. Nad toovad välja ka Jumala kõikvõimsa ja heatahtliku olemuse vastuolud, kuna vastavalt sellele ei tohiks ta lubada kurjuse ja kannatuste olemasolu maailmas.
Need põhinevad ka jumalike ilmutuste argumendil, mis on erinevates maailmareligioonides üksteisele vastuoluline ja vastuoluline.
Ateismi positsioonide mitmekesisus võimaldab eristada mitut tüüpi. On tugevat ja nõrka ateismi, teoreetilist ja praktilist ateismi, kristlikku ateismi ja isegi riigi propageeritud ateismi.
Ateismi kõige levinum sümbol on stiliseeritud "A", mille lõi 2007. aastal Ameerika kunstnik Diane Reed Rahvusvahelise Ateisti Alliansi jaoks. Ateistlikke organisatsioone on aga palju ja igal neist on oma sümbol, nii et universaalset viidet pole.
Ateismi vastand on teism, mis on usk ülemisse jumalasse, jumalatesse või olenditesse, mis ületavad maise tasandi. Üldiselt kanaliseerib ja dogmatiseerib teismi teatud religioosne doktriin.
Ateismi tüübid
Ateismi on erinevat tüüpi. Mõni eitab jumala või jumaliku olemuse olemasolu kategooriliselt; teised lihtsalt ei arvesta nende mõjuga. Ateismi saab teostada ka institutsionaalselt, riigilt, nagu näeme allpool.
Tugev või positiivne ateism
Ta eitab otseselt mis tahes jumala või üleloomuliku üksuse olemasolu. Tugeva ateismi jaoks pole teadaoleva universumi loojajumalaid ega jumalaid, kuna universum on alati olemas olnud; seetõttu ei vaja ta oma olemasolu õigustamiseks loojat.
Nõrk või negatiivne ateism
See on paindlikum ateismi tüüp ja lähemal agnostitsismile, kuna see ei eita kategooriliselt jumalate olemasolu võimalust, vaid lihtsalt ei usu neisse.
Praktiline või pragmaatiline ateism
See ei eita Jumala olemasolu, kuid välistab tema mõju loodusnähtuste selgitamisel. Lisaks väljendub praktiline ateism jumala olemasolu kahtluse alla seadmises, kuna selle voolu jaoks on see teema, millel pole igapäevaelus mingit tähtsust.
Teoreetiline ateism
See on pühendatud argumentide tõstatamisele, mis kinnitavad jumalate või jumaluste olematust. Teoreetilise ateismi jaoks on piisavalt teaduslikke ja filosoofilisi tõendeid, et kinnitada kõrgema või jumaliku päritoluga üksuse olematust.
Kristlik ateism
Kristlik ateism või kristlike väärtuste ateism eitab Jumala olemasolu, kuid praktiseerib Jeesuse õpetusi. Selles mõttes ei võeta Jeesust kui jumalikku olendit, vaid kui viitet väärtustele, mida inimesed peaksid oma igapäevases elus ellu viima.
Riiklik ateism
See on siis, kui riigid on religioossete institutsioonide vastu või on otseselt religioonivastased. Näitena võib tuua Albaania Rahvavabariigi, mille diktaator Enver Hoxha kuulutas aastatel 1967–1991 ateistlikuks riigiks.
Vaata ka: Ateist
Ateismi ja agnostitsismi erinevus
Ehkki agnostitsismi peetakse sageli ateismi tüübiks, on see teistsugune hoiak jumaliku olemasolu ja olemuse suhtes. Agnostitsism ei kinnita Jumala olemasolu, kuid ei eita seda ka otseselt, kuna leiab, et see teadmine ületab inimese mõistmist.
Ateism seevastu on seisukoht, mis kategooriliselt eitab Jumala, jumalate või mis tahes kõrgema üksuse olemasolu, mis ületab rangelt materiaalse tasandi.
Vaata ka:
- Agnostik
- Religioon
- Agnostitsism
Ateismi ajalugu
Vana-Kreekas püüdsid filosoofid nagu Epikurus või Diagoras, kes on tuntud kui "esimene ateist", selgitada maailma üleloomulikkusest eemaldudes. See tekitas atomismi, mis väitis, et universum koosneb väikestest osakestest, mida nimetatakse aatomiteks. See visioon kaotas igasuguse jumaliku sekkumise võimaluse loodusnähtustesse.
Keskajal summutas kiriku tugev mõju küsimusi nähtuste jumaliku olemuse kohta. See muutus renessansis, kuna renessansiajastu humanism soosis arutelukeskkonda, mis keskendus inimesele, mitte jumalikkusele. See sillutas teed ilmaliku kultuuri kindlustamisele.
Moodsal ajastul viis Euroopa kristluse ja teaduse edenemise kriitika ilmnema ateism kui mõiste. Mõtlejad nagu Baruch Spinoza, Mattias Knutzen või Inmanuel Kant seadsid Jumala olemasolu avalikult kahtluse alla, tekitades uusi materialismile orienteeritud mõttevoolusid.
Nendel vooludel oleks 19. ja 20. sajandil oma apogee ning nende seas paistis silma marksistlik teooria, mis peab religiooni eliidi leiutiseks töölisklassi rõhumiseks.
