Ütlus, mis kõlab: "Kes nõu ei kuula, ei vanane", hoiatab seda kõigepealt inimene, kellel pole alandlikkust pidada kellegi nõu mõistlikuks, puutub kokku oma eesmärgi ebaõnnestumisega, olenemata ulatusest. Teiseks õpetab see, et on mõistlik osata kuulata ja see tagab elu hea arengu. Öeldisel on variatsioone, näiteks: "Kes nõu ei kuule, ei vanane."
Seda kasutatakse hoiatuseks neile, kes on üleolevad või ei ole teiste nõuannetest huvitatud. Seetõttu tuleb see tavaliselt pärast nõustamist ja harva enne seda. Nõustaja saab aru, et inimene tegutseb oma huvide vastu ja suudab ennustada, et tema käitumine ei too talle häid tulemusi. Seega, nähes, et nõustaja kangekaelsus sunnib teda mõtlema oma tulevikule.
Selles ütluses on kogutud mitu positiivset väärtust. Esiteks väärtustab ütlus nõustaja kogemust, kes on juba sarnaseid olukordi kogenud ja neist üle saanud või neist õppinud.
Teine väärtus, mida ta üritab edendada, on alandlikkus, mis avaldub valmisolekus kuulata, saadud nõuandeid hinnata ja vajadusel ka ellu rakendada. Lõpuks ehitab see ütlus tarkuse põhimõtteid, mille sümboolne pilt on vanadus, "vananema".
Peame meeles pidama, et iidsetel aegadel peeti vanureid targaks, kuna keskmine eluiga oli väga lühike. Usuti, et vanainimeseks saamine on märk sellest, et ta oskas elada, seda nii kogutud kogemuste kui ka vaimse ja füüsilise poole pealt.
Seega ütleb ütlus mitte ainult elu pikendamise ja edu saavutamise suunas, vaid on ka sümboolne pilt, mida ainult kuulates saab targaks. Tarkus koondab seetõttu ütluses sisalduvaid elemente: alandlikkus ja tahe kuulata.
Vt ka Keegi loenguid kellegi teise peas.
